Kuueteistkümnes veebruar. See on just see kuupäev, mil ma aasta tagasi tegin oma senise elu viimase spordipanuse. Sellega lõppes üks ajajärk mu elus. Loomulikult see panus kaotas, muidu see ilmselt poleks viimane olnudki. Kes teab, kas ma siin neid ridu üldse kirjutaksingi, kui see võitnud oleks. Samas oli kogu see muster mul niikuinii selline, et pikas plaanis see kuidagi edukas olla ei saanud. Varem või hiljem oleks see pauk niiehknaa tulnud. Aga tuli just sel päeval ja just sellisel moel. Nagu öeldakse – üks suurimaid hullumeelsusi on see, kui inimene teeb päevast päeva midagi ühtemoodi ja loodab selle tagajärjelt saada kuidagi erinevat või paremat tulemust.
Loe edasi SIIT.
