Üsna hiljuti suri ära üks mu tuttavast kolleeg. Ta oli kõigest 40 aastane ning lapsevanem. Tema lahkumine toimus ilma igasuguse hoiatuseta. Ainuke positiivne külg selle juures oli see, et ta lahkus unepealt ja ilma piinadeta. Kiirelt ja valutult lahkujale, aga siiski šhokeeriv ja valus leidjatele. Kas kujutaksid ette, et sinu kaaslane hommikul voodis enam ei ärka või pead oma vanemat üles ajama ning ta silmad ei avane!?
Kui nii mõelda, siis muutub töö küll üsna sisutühjaks tegevuseks. Jah, me kogume seda taevamannat endale hinge alla, aga siit maailmast lahkudes ei saa sa midagi kaasa. Kõik see töö on sisuliselt sinu jaoks asjatu. Pidev rapsimine ja külm higi laubal tööd tehes, muutub tähtsusetuks, kui sul enam hinge sees pole.
Loe edasi SIIT.
