Kui võlglane jõuab oma kohustustega sellisesse punkti, kus on üsna suure tõenäosusega ette näha, et arvatavasti jõuavad võlad varem või hiljem igasuguste kohtumenetluste ja täituriteni, siis on tegelikult edasised valikud üsna keeruliste otsuste kadalipp. Ja tegelikult siin justkui lõpuni õiget vastust ei olegi. Seejuures ongi hea siin näidetena ette võtta meie kaasteelised Maria ja Ken. Nagu eelmistes postitustes selgus, siis Ken oli just see, kes võttis ohjad enda kätte ja ei jäänud oma saatust ootama vaid üritas seda ise suunata. Tal ei olnud selleks hetkeks mitte ükski laen veel isegi maksehäireregistris (rääkimata inkassodest ja järgmistest etappidest), aga ometigi pöördus ta ise kohtu poole, et oma seis klaariks saada. Seejuures sai ta üsna kiiresti ka oma justkui korrektse käitumise eest karistada – talle määrati piirangud ja limiidid, mis saavad võlglasele tavaprotsessi puhul osaks alles täiesti viimases etapis, kui kohtutäitur on asjad üle võtnud ja maksegraafiku osas kokkuleppele pole jõutud. Eks see on üsna klassikaline “kas lõputu õudus või õudne lõpp?” dilemma. Üks valik annab rohkem ajalist võitu, teine aga ilmselt lõppude lõpuks närvirakkude säilimise rõõmu.
Loe edasi SIIT.
