Tagasi mõeldes, ilmselt on minu laenude teekond saanud alguse sellest, et mul oli vaja oma lapsepõlve vajaka jäämisi endale kompenseerida. St minu vanemad on minevikus olnud ka laenudega kimpus ning enamus pere sissetulekust kulus laenude kinni tagumiseks – ilmselgelt ei jäänud palju üle, et minu materiaalseid soove täita. Nii ma siis vist alateadlikult otsustasin, et kompenseerin endale selle kõik tagantjärgi… aga laenude ja krediidiga. Loomulikult tahan ma tulevikus oma lastele teistsugust elu kui oli minul.
Minu laenude teekond sai alguse Swedbanki püsimaksega krediitkaardist, kui olin saanud värskelt 21. Limiidiks oli äkki 500-1000 eur? Rohkem kindlasti mitte, olin ju vanematelt kuulnud, et krediitkaart on tegelikult paha värk.
Kuna mulle on alati meeldinud osta ilusaid asju ja lubada endale täiskasvanueas seda elu, mis mul tegelikkuses üle jõu käib, siis varsti oli minu krediitkaart jõudnud märkamatult maksimum limiidini – 3000 eur. Ja loomulikult selle olin ma kõik ära kulutanud. Palk oli mul tollal 1000 eur kätte.
Loe edasi SIIT.
