Kui ma 2016. aasta lõpus endale sobivat investeerimisstrateegiat valisin, otsustasin, et minu loomusega ja perspektiiviga sobib kõige paremini nö dividendiinvestori strateegia. St et analüüsin ja leian enda jaoks kõige “tugevamad” ettevõtted, mis oma aktsiaomanikele järjepidevalt dividende maksavad, ja koostan neist oma portfelli.
Seda siis esiteks naiivses lootuses, et kui suuremat sorti börsikrahh tulemas ja aktsiate hinnad maatasa tehakse, teeb see loodetavasti mulle vaid rõõmu – tugevad ettevõtted ei tohiks väga lihtsalt pankrotti minna, aktsiaomanikele jagatakse endiselt loodetavasti dividende, ja mina soetan rõõmsalt aktsiaid soodushinnaga juurde.
Teiseks aga muidugi ei usalda ma eriti enda “nina” heade nö kasvuaktsiate- ja kasvuettevõtete leidmiseks.
Lisaks dividendistrateegiale otsustasin loomulikult ka oma aktsiaportfelli võimalikult laiaks ajada nii, et suudan veel portfellis olevate aktsiate ettevõtetel silma peal hoida, kuid vähendan võimalikult palju riski. Näiteks, et ühe majandusharu ettevõtteid ei oleks rohkem, kui 5-10% portfellis.
Loe edasi SIIT.
