fbpx
Close

Rikas Isa | Kriisis kodukontor või kodukontori kriis?

Avatar

-Õhtune kodukontor, kus kõik käivad sokkis | Foto: Erakogu

Koroonaviirusest tingitud kriis on kestnud nüüdseks juba rohkem kui poolteist kuud ja suur hulk inimesi on omal nahal tunda saanud, mida tähendab kodukontorist töötamine. Minu jaoks on “kriis” kestnud isegi kauem kui see koroona aeg, kuna mina pole kontorisse nina tõstnud juba rohkem kui kaks kuud. Viimati sai käidud enne väiksemate põnnide sündi. Kuidas olen laste kõrvalt kodukontoris hakkama saanud ja kas üldse tahan enam kunagi kontorisse minna?

Alustada tuleks ilmselt sellest, et mina olen alati olnud suur kodukontori austaja ning oma viimaseks päris palgatööks jäänud ametikohal töötasin võimalusel alati distantsilt. Mulle sobis see palju paremini, kuna suutsin kodus olles palju paremini keskenduda, kui avatud kontoris istudes. Ühtlasi olen rutiiniinimene ja enda kontrollitud keskkonnas tundsin ennast palju produktiivsemana.

Loomulikult lisandus veel tavapäraseid plusse – edasi-tagasi transpordile ei kulunud aega ja raha ning ka söömine oli kodus rahakotisõbralikum, kui igal lõunal kohvikus käimine. Lisaks täheldasin ka olukorda, kus kontoris töötamine oli oluliselt stressirohkem ja see andis alati pärast tööpäeva kehvema enesetundena märku. Kodukontoris tegin rohkem minipause, tõusin tihedamini toolilt väikeseks võimlemiseks või vedasin arvuti kirjutuslaua tagant kuskile mujale, kasvõi pargipingi peale.

Kaks ja pool aastat tagasi lahkusin palgatöölt ja alustasin iseendale tööandja elu. Seejuures töö iseloom mul väga ei muutunudki. Meil on väike ja äärmiselt hubane kontoriboks, millest sai vahepeal minu peamine tööpaik, kuna palju oli ajurünnakuid, koosolekuid ja suhtlemist. Võib öelda, et harjusin mõnusa kontorieluga ära. Päris iga päev kontoris ei käinud, aga need päevad, kui läksin, siis hea meelega.

Sellest hetkest, kui sain lapsevanemaks, kontoris käimine vähenes drastiliselt. Kui vähegi võimalik, siis töö tegin ära kodust ja kontorisse läksin üksnes kokkusaamisteks ja koosolekuteks. Nüüd, kui järgi tulid ka kaksikud, siis polegi enam kontorisse jõudnud. Siin pole ainult pisipoisid süüdi, vaid ka kolimine kontorist oluliselt kaugemale ja muidugi kuulus koroonaviirus.

Aga jõuamegi otsapidi tagasi avalõigus esitatud küsimuse juurde. Kuidas olen kolme lapse kõrvalt kodukontoris hakkama saanud ja kas üldse tahan enam kunagi kontorisse minna? Vastus küsimuse teisele poolele on lihtne “jah”. Juba vaikselt peangi plaani, kuidas koos tütrega teha üks katsetus. Võtta ta kaasa ja proovida üks koosolek koos lapsega ära istuda. Küsimuse esimene pool nii lihtsa vastusega muidugi pole.

Kui kaksikute sündides oli plaan esialgu (spordi)fotograafi tegemistest mõneks ajaks eemalduda, siis koroonaviirus tegi mu kalendri hetkel kuni sügiseni minu eest ise tühjaks. Ei pidanud muretsema, et tuleb klientidele hakata ära ütlema. Teine pool minu tegemistest ehk töö veebiportaalidega pidi aga igal juhul jätkuma. Praegu saab öelda, et vajalik on ära tehtud, aga kerge pole olnud.

Koroonaviiruse tõttu on ilmselt paljud pered olnud sunnitud pikalt ninapidi koos olema ja küllalt lärmakas õhkkonnas on tulnud teha ära ka igapäevatöö. Viimase paari kuu jooksul on olnud täiesti rahulikke hetki, kus saab vaikuses tööle keskenduda, mõned üksikud. Normaalsus on see, et töö ajal tuleb poole silmaga vaadata, et vanem tütar näppu pistikupessa ei topiks või väikevennale karukallit tehes haiget ei teeks ja ühe kõrvaga kuulata, kumb poistest ja kus toas taas ärkas ja tähelepanu vajab.

Tunnistan ausalt, et alguses oli selline keskkond töötegemise mõttes väga häiriv ja mul ei tulnud eriti midagi välja. Aga tundub, et inimene harjub kõigega ja aja möödudes on läinud oluliselt paremaks. Esiteks olen mina kohandunud paremini kiiresti keskenduma, et ära kasutada episoodilised 10-20 minutit, mis siin seal rahu ja vaikust on. Teiseks on tekkinud teatav rutiin ja olen avastanud need ajahetked, kus tõenäoliselt annab midagi teha ja üritanud need maksimaalselt ära kasutada.

Mõned nipid, mis minul on aidanud ülerahvastatud ja lärmakas kodukontoris tööasjad joone peale hoida:

1. Kasuta ära aeg, kus teised magavad. Mina olen ööinimene ja naudin kõige rohkem rahulikke tunde südaööst kuni kella kaheni. Olenevalt, kui vara lapsed mind hommikul üles äratavad, siis päris kaheni enam tihti vastu ei pea, aga tund-kaks kvaliteetset tööaega olen saanud pea igal õhtul ajavahemikus 22-02 kätte.
2. Ole organiseeritud. Kuigi olin ka enne selline, kes pani tegemist vajavad ülesanded endale kirja, siis nüüd olen tõstnud organiseerituse taset veel kõrgemale. Mu “to do” listis on jagatud suuremad asjad väiksemateks “ampsudeks” ja kõik on kenasti kirjas, et midagi ei läheks meelest ja kõik vajalik saaks tehtud. Üles kirjutamine aitab ka selle vastu, et lastega tegeledes pole liiga palju töömõtteid peas ning saan täielikult oma pisikestele keskenduda.
3. Ole valmis igast võimalusest kinni haarama. Päeva jooksul tekib siin-seal lühemaid ja pikemaid rahulikke momente, kus annab väga produktiivselt midagi ära teha. Selle punkti aluseks, vähemalt minu jaoks, on eelpool kirja pandud mõte organiseerimisest. Kui näiteks ootamatult tekib moment arvuti taha maha istuda, siis saan kiirelt märkmetest vaadata, mida tuleks tegema hakata.
4. Ära pabista, kui midagi jääb pooleli või plaanis olnud töö jääb moment tegemata. Selle punktiga on minul olnud kõige rohkem tegemist. On olnud hetki, kus lapsed n-ö rebivad mind mingi olulise töölõigu juurest momentaalselt ära ning siis olen pahur, kuna mõtted läksid peas sassi ja asi jäi lõpetamata. Aga sellest pahurdamisest pole mitte kellelegi kasu, vaid ainult kahju. Pigem lase töömõtetest kiirelt lahti ja keskendu lastele, sest igal juhul tuleb järgmine hetk, kus saab poolelioleva töö lõpetada.
5. Vältimatud tegevused planeeri. Kui mul on olnud vaja osaleda videokoosolekutel või teha olulisi kellaajalisi töökõnesid, siis oleme need abikaasaga päevaplaani planeerinud. Seni üsna edukalt. Loomulikult mitte vaid kahekesi, aga kaasates appi ka inimesi tugivõrgustikust appi lapsi kantseldama.
6. Ära ole enda suhtes üleliia nõudlik. Kohati on tulnud lihtsalt leppida, et mõnel päeval ei tekigi võimalust korralikult tööd teha. Pole midagi teha. Sellest tingitud negatiivsest mõttest tuleb lahti lasta ja üritada järgmisel päeval uuesti. Eriolukord ongi eriline.

Kokkuvõtteks tahan öelda, et olen õnnelik, et mul on selline töö, mida annab vähemalt osaliselt kodust teha. Paljudel inimestel seda võimalust pole. Au ja kiitus neile, kes käivad igapäevaselt ka eriolukorras n-ö eesliinil tööl. Ja veel suurem au ja kiitus neile, kes samal ajal jäävad kodu kindlustama ja lastega tegelema. Pidage vastu!

Kes on Rikas Isa?

scroll to top