fbpx
Close

Rikas Isa | Kes otsib, see leiab ehk kuidas ma sadadest korteritest just selleni jõudsin?

Avatar

-Maja Majaka tänaval | Foto: Erakogu

Ühes eelmises postituses avaldasin, et soetasime suvel pere investeerimisportfelli teise üürikorteri ja lubasin kokku veidi rohkem kui kuu aega kestnud protsessist järgmistes postitustes lähemalt rääkida. Hakkan seda lubadust täitma käesoleva kirjutisega, kus veidi lahkan objekti leidmislugu.

Jään täpse autori nime siinkohal võlgu, aga olen mitmel korral kuulnud kinnisvarainvestoritelt tsitaati stiilis, et tuleb käia vaatamas 100 objekti, teha neist kümnele pakkumine, et lõpuks osta üks. Kui mul koroonakriisi kerides üüriimpeeriumi kasvatamise plaan vaikselt idanema hakkas, siis ei mõelnud ma kaua ja hakkasin tasapisi objekte vaatamas käima.

Kuna ei tahtnud abikaasat ilma tungiva vajaduseta kolme väikese lapsega siis veel üksi koju jätta, alustasin oma ringi kodule ligemalt. Esimesena käisin vaatamas ühte kapitaalremonti vajavat 1-toalist korterit Jüris, mis esmapilgul tundus justkui ägeda projektina. Korteris olles sain aru, et praeguse elukorraldusega pole minust renoveerimise organiseerijat, rääkimata ise ehitamisest, mis mul esiteks ei tule välja ja teiseks ka ei meeldi.

Esimest objekti käisin vaatamas koos tütrega, sest see asus kodule väga lähedal ja mõnus oli sättida vaatamine jalutuskäigu lõpetuseks. Tirts vaatas toimuvat suure huviga ja tundus, et nii võib täitsa hakatagi objekte vaatamas käima. See plaan lendas aga täielikult ventikasse juba teise korteri vaatamisel, kuhu samuti preili kaasa võtsin.

Kui esimene korter oli tühi ja maakleriga saime kokku maja ees õues, siis teises objektis elas omanik oma perega sees ja kõik (+ kassid) olid meie vaatamise hetkel ka kodus. See lõi tirtsul pildi eest täielikult mustaks ja tüdruk andis oma rahulolematusest kõva häälega nuttes märku. See vaatamine lõppes kiiremini, kui alata oli jõudnud, kuigi sain ka tollest korrast taas targemaks, mida järgmiste objektide puhul jälgida.

Edasi jätkasin oma käike endiselt veel kodualevikus Jüris, kuid võtsin ette korterid uutes majades. Need vaatamised käisin juba üksi ja paaril korral sattusin väga muhedate maaklerite otsa, kellelt sai palju asjalikku informatsiooni, mida tasus kõrva taha panna. Ühte nendest korteritest kasutasin isegi pankadelt laenupakkumise saamiseks, kuid paar nüanssi said saatuslikuks, miks ma ei tahtnud tõsisemalt asjaga edasi minna.

Üheks peamiseks oli minu (liigne?) konservatiivsus ja soov esimese tehinguga minna n-ö kindla peale. Jüri ja teiste Tallinna lähiasulate üüriturgu veidi uurinuna olin kindel, et kuigi nõudlust on oluliselt vähem kui Tallinnas, siis ka pakkumine on oluliselt kasinam. Meie esimene üürikorter asub küll Tallinnas, aga piirkonnas, kus nõudlus kaugel linna magusamate piirkondadega võrreldes, kuid vastukaaluks on samalaadset pakkumist turul väga vähe. Need kaks asja tasakaalustavad üksteist ja õige hinnaga on olnud üürniku leidmine küllalt kerge.

Ühe tuttava maakleriga aru pidades otsustasin lõpuks seada kinnisvaraportaalides enda otsingutele senisest veidi erinevad parameetrid:

Asukoht: võimalikult lähedal kesklinnale.
Pind: kuni 37 m2.
Hind: kuni 82 500 eur.

Panin endale n-ö virtuaalmaakleri tööle ja hakkasin vaatama, mida pakutakse. Hoidsin poole silmaga kätt pulsil ka veidi teistel asukohtadel ja endale südamelähedaseks saanud Rae vallal, aga midagi väga huvitavat rohkem välja ei koorunud. Küll tuli kesklinna vahetust lähedusest järjest müügile mitmeid põnevaid objekte.

Kuna tühjalt ei viitsinud linna sõita, siis võtsin nüüd eesmärgiks esialgse skriiningu ära teha telefoni või meili teel. Nii sai paari nädalaga suheldud umbes paarikümne maakleri ja omanikuga. Asi läks vahepeal nii segaseks, et järjest helistasid mulle tundmatud numbrid ja telefoni vastu võttes polnud mul mõnikord aimugi, mis korterist me räägime ja kõne lõppedes tuli minna vastavat kuulutust otsima.

3-4 objekti käisin ka ise vaatamas ning koheselt võlus mind ära üks väike 2-toaline korter Kristiine keskuse vahetus läheduses. Selgus, et müüjaks on investor, kellel samas majas plaanis müügile panna ka kehtivate üürilepingutega 1-toalised korterid. Palusin rohkem infot ning leppisime mõne päeva pärast kokku ühe 1-toalise vaatamise. Kuna 1-toalisi oli mitu, siis sain ühe korra veel seal majas kohal käia ning veel ühte väikest minikorterit vaadata. Kusjuures sain suhelda ka korteri üürilisega, kelle tagasiside oli väga vahetu ja tundus mõnusalt aus.

Seejärel palusin müüjalt endale nädalakese mõtlemiseks, kuigi sisimas olin juba otsuse teinud. Panin selle viimasena nähtud 1-toalise korteri pankade laenupakkumistesse sisse ja hakkasin neid järjest ära saatma. Mis mulle selle korteri puhul meeldis? Esiteks oli tegemist küll vaid napilt üle 20-ruuduse pesaga, aga üldmulje oli väga kena ja nägin ennast isegi seal elamas. Mitte küll praegusel momendil, aga mõnel varasemal eluetapil kindlasti. Samuti oli maja väga kenasti korda tehtud ja kuna korter oligi renoveeritud üürikinnisvaraks, siis kõik oli selles plaanis juba läbi mõeldud. Lisaboonuseks oli ka pikaaegse rentniku olemasolu, kes soovis üürimist jätkata.

Kuidas kulges laenu taotlemine ja mis juhtus ostupäeval, sellest juba järgnevates postitustes.

PS! Fotol on kujutatud maja Majaka tänaval, kus käisin vaatamas ühte väikest 2-toalist korterit.

Kes on Rikas Isa?

scroll to top