Pokkerimängija, investor, blogija, investeerimiskogukonna arvamusliider ja ettevõtja Madis Müür on mees, keda nendel teemadel huvi tundvale inimesele tutvustama ei pea. Rahajutud.ee portaalile oli mees nõus pikemas intervjuus rääkima paljudel erinevatel teemadel ja ikka ausalt… nagu talle kombeks.
Su tegemiste nimekiri on väga kirju, pokkerist investeerimise ja ettevõtluseni, aga kuidas Sa ise vastaksid praegusel hetkel küsimusele: “Kes on Madis Müür?”
Hetkel muud sissetulekut peale investeerimise mul polegi, võin siis vast ennast investoriks nimetada, kuigi olen veel pigem õpipoisi rollis selles. Sai pokkerikarjääri ja enda Turnapro nimelise pokkeritiimi teenistustelt piisavalt ära säästetud, et olen saanud täitsa mugavalt enda investeeringutelt elada. Vahepeal hakkasingi finantsvabaduse saavutanuna ennast nooreks pensionäriks kutsuma ja osalt äkki seetõttu sai küllaltki laisaks muututud vahepeal, nii et enam nii ei kutsu ennast. Hilja on vanade tegemistega end ehtida ja uute jaoks veel vara, aga olen uut projekti käsile võtmas küll.
Mis motiveerib Sind investeerimisega tegelema?
Investeerimisega esimesed kokkupuuted olid juba lapsepõlves. Kasvasin koos vanavanematega üles ja vanaisa kuidagi leidis tee selleni juba 90ndate alguses. Ta oli pikalt alla enda võimaluste elanud ja hakkas enda raha välja laenama. Mäletan esimest kokkupuudet investeerimisega, kui käisime umbes kümne aastaselt kusagil 90ndate keskel temaga Bigbanki kontoris Rahvusraamatukogu juures ja tol ajal pakkus Bigbank ligi 30% intressi võlakirjade eest, mis praegu tunduks küll väga kahtlaselt kõrge number. Vanaisa investeeris midagi nende kolmeaastasesse võlakirja, millega siis peaaegu duubeldas selle raha. Tänapäeval tunduks selline number täiesti ulme, aga ajad ja majad ja tootlused olid teised. Veel meenub lugu, kuidas vanaisa oli pannud mingisse soomlaste puhkuseosakute skeemi päris suure summa. Tol ajal ju ei olnud võimalik googeldada ja kodutööd teha, kõik asjad olid nii uued. Mingi hetk kui selgus, et sealt ikkagi nii lihtne polnud väljuda, siis vanaisa kaebas nad kohtusse. Kuna talle määratud advokaat ei tundunud üldse aru saavat, millega tegu on, siis loobus advokaadist, tegi ise põhjaliku kodutöö ja omal käel võitis neid kohtus ja sai raha tagasi. Kuna see protsess võttis ikkagi aastaid aega, siis oleks võinud raha sel ajal ka tootlust saada, ta kaebas nad uuesti kohtusse ja võitis taaskord, sai teenimata jäänud intresside eest veel 5-6% aasta kohta. Täiesti ulme saavutus, sest teistel ei õnnestunud ka advokaadiga neist jagu saada. Kui nüüd vahest võtan mõningate
investeerimisskeemide ja muidu kehvade investeeringute kohta kriitiliselt sõna, siis ju see on perekonna viga. Tänu vanaisale olengi harjunud allpool enda võimeid elama ja investeerimine oli igati loogiline tegevus minu jaoks, pole mingit lisatõuget või motiveerimist vaja olnud. Vanaisa oli väga väga tark ja tubli mees, puhaku ta rahus. Isiklik eeskuju, kes on sinu silme all edukalt toimetanud ja näitab juba korralikku passiivset tulu, lisab kindlasti julgust investeerida. Meil ongi nii vähe investoreid, kuna enamus inimestel sellised eeskujud on puudunud. Nüüd rahablogide ja koolitustega on seis kindlasti paremaks minemas, aga pikk tee on veel käia.
Oled viimasel ajal järjest enam kaldunud investeerimises just alustavatesse ettevõtetesse panustamisele. Mis Sind selles valdkonnas köidab, et järjest rohkem sinna panustad?
Lühidalt: madal kasvupotentsiaal börsil ja parem tootlusootus kasvuaktsiates. Aktsiad mulle meeldivad, aga selline rahulike dividendiaktsiate usku ma pole kunagi olnud. Noorena võib veidi kõrgemat riski võtta ja kõrgemat kasvu taga ajada. Börside tootlus pole enam see, viimase 25 aasta jooksul on USAs keskmine tootlus olnud umbes 6% ja praeguse kõrge hinnataseme ja madala dividenditootluse pealt võib oletada, et edaspidi võib see veelgi väiksemaks jääda. Börsidel on järjest vähem kasvu järel, ettevõtted lähevad järjest hiljem börsile, nt Tallinna Sadam läheb Eesti mastaabis väga suurena kusagil €400m kandis ei näita olulisi märke kasvust. Facebook läks üle $100 miljardi ja Spotify üle $25 miljardi juurest, neil on ju tohutu suur kasv juba selja taga, see kõik toimus enne börse. Praegugi Airbnb, Uber ja Wework pole börsile läinud mitmekümne miljardiliste hindade juures, börsiinvestoritel pole enam kuigi palju kasvu saada, see toimub enne. Eestis on varase staadiumi ettevõtete hinnatasemed oluliselt odavamad kui läänes, esimene raund meil toimub tihti miljoni juures vs USAs $5 miljoni juurest ja samas meil võib sattuda vägagi asjalike noorte ettevõtjate peale. Taxify varajane investor on saanud mõne aastaga ligi 100x kasvu! Sellist tootlust sa börsilt ei leia. Ega startuppidest muidugi ka tihti mitte, aga tootlusootus on kõrgem. Kui börsil näen sellist 4-5% aastas tootlusootust ja samas võib suurem korrektsioon taas vabalt 50% kanti tulla, siis pole nii hea riski tulu suhe enam. Eesti alustavate ettevõtete puhul tundub see mulle oluliselt parem ja samal ajal aitan kaasa ka töökohtade loomisele, maksutulude kasvamisele ja ekspordile, see on ainult puhas võit.
Oled ilmselt keskmisest riskialtim investor ning minevikus kogunud ka päris suuri rahalisi kaotusi. Kuidas Sa ise hindaksid oma riskiprofiili ning kuidas tuled toime ebaõnnestunud investeeringutega või kuidas üldse talud ebaõnnestumisi?
Minu portfellis on kasvuettevõtete osakaal juba ligi 70%, nii et kindlasti on see oluliselt oluliselt riskantsem kui lihtsalt hajutatud ETFidesse ära parkimine. Samas olen neisse vägagi soodsatelt tasemetelt sisse saanud ja ootan ka oluliselt kõrgemat tootlust. Paari ettevõtte pealt olen ka juba üle 100% tootlust saanud ja Ampleri esimese rahastusvooru pealt lausa ligi 500%. Samuti Cleveron areneb väga muljetavaldavalt ja selle pealt on ka lootus päris ulmelist tootlust saada. Teisest küljest olen mitmeid asju enda jaoks maha ka kandnud, põrumisi tuleb ikka ette. Kõrgem tootlusootus aitab kompenseerida küll riske, kui on võimalik nii head tootlust saada. Minu jaoks endise pokkerimängijana mõnikümmend protsenti enda netoväärtusest kaotada paari kuuga polnud mitte harv sündmus, vaid aastas tuli paar-kolm korda ikka ette. Olen sellega harjunud ja ei häiri. Tähtsam on õigeid otsuseid teha.
Oled ka ettevõtja ning kirjutasid alles hiljuti plaanis alustada uue ettevõttega. Kas ettevõtlus sobib Sinu hinnangul igale inimesele või on seal vaja mingeid konkreetseid isiksuseomadusi?
Plaan on jah taas ettevõtlusega alustada. Ma usun küll, et ettevõtlusega on võimelised edukaks saama palju rohkem inimesi kui seda praegu üritab. Igaüks, kes oma valdkonnas tugevaks tegijaks on end üles töötanud, areneb regulaarselt, suudab vastutust ja riske võtta ning tagasilööke taluda ja neist kiirelt õppida, püsivalt enda eesmärkide nimel tööd teha, sellisel inimesel on kõik eeldused olemas edukaks ettevõtjaks saada. Ja kõik need oskused ja iseloomujooned on täiesti arendatavad ka, eks enamus ettevõtjaid on kunagi laisad kooliõpilased olnud.
Sinu blogipostitused ja väljaütlemised on menukad ja tekitavad kohati ka elavat vastukaja seetõttu, et kirjutad väga otsekoheselt ja midagi varjamata. Kust tuleb selline julgus oma näoga kõik avalikult välja öelda?
Võib-olla ma olen siis selle koha pealt natuke lapsesuu, aga mida mul karta on? Mulle meeldib asju omamoodi teha, oma rada käia ja väga ei häiri, mida teised mõtlevad. Näiteks kui masu ajal võlgadest välja tulemiseks hakkasin pokkerit mängima, siis võite ette kujutada, mida sugulased sellest arvasid. Poiss hakkab võlgadest välja tulemiseks hasartmängu mängima? Ju peres üks laps lähebki aia taha, vähemalt pole ainus laps… Võib öelda, et olen negatiivsele tagasisidele küllaltki tuimaks muutunud. Ma teen mida õigeks pean. Ei olegi eesmärk surres kõige rohkem sõpru omada, kui tekib ka vaenlasi teekonnal, ju siis on midagi õigesti ka tehtud. Pokkeris oli rahast ja teenistuse tõstmisest rääkimine täiesti loomulik, ei olnud mingit kadeduse või muud sellist negatiivsuse teemat, kõik arutasid strateegiaid, tipud ka jagasid oma saladusi. Harjumuse asi vist. Üldiselt peakski rohkem avalikult rahast ja eriti mõistlikest rahaharjumustest rääkima, eks see on mul teadlik eesmärk ka olnud ikka võimalikult ausalt rääkida.
Kui palju saad inimestelt tagasisidet oma tegemiste ja väljaütlemiste kohta? Kas pigem suhtutakse sellisesse aususesse ja otsekohesusse positiivselt või oled saanud ka negatiivset vastukaja?
Enamasti olen ikka positiivset vastukaja saanud omanäolise lähenemise, aktsiate analüüsimise ja huvitavate mõtete tõttu. Negatiivset viskab vahel sisse pigem nende poolt, kelle konnasilmale olen astunud ja kelle skeemide üle nalja teinud. Mõned Investorite Liidu töötajad või fännid on mind päris meeleolukalt ja halenaljakalt maha ka proovinud teha, aga see teebki elu huvitavamaks. Pigem kahju nendest, kes võõrale inimesele internetis tulevad kehvasti ütlema, ju neil peab enda elus ikka midagi päris viltu olema. Loodetavasti läheb neil paremaks. Kui nad nendest skeemidest eemale hoiaks, siis kindlasti oleks oluline esimene samm tehtud!
Kui saaksid aasta aega kujundada Eesti poliitikat endale soovitud suunas, siis mis oleks konkreetsed tegevused, mis Sa kindlasti ära teeksid?
Ei ole viitsinud poliitika peale kuigi palju mõelda. Tasub mõelda ja tegeleda nende asjadega, mille üle endal kontroll on, nii saab paremaid tulemusi. Praeguse valitsuse ministrite toimetamisi jälgides tuleks ahastus päris kiirelt peale, tervislikum on nende tegemisi mitte jälgida. Nad teeks riigile suure teene, kui nad võtaks palgalise puhkuse ametiaja lõpuni, vähemalt ei kulutaks rohkem raha kui ainult palgad. Poliitikud peaks riigi rolli koomale tõmbama, ise minimaalselt tegema ja lihtsalt võimalikult vähe kodaraid inimeste ja ettevõtete ratastesse loopima, looma võimalikult hea juriidilise raamvõrgu inimestel tegutsemiseks.
Investeerimisega alustada soovivatel inimestel on alati huulil küsimus “Kuidas tegelikult peaks alustama?”. Kuidas Sina sellele küsimusele vastaksid?
Esialgu peaks mustade päevade meelerahu fondi koguma ja enda teenistuse tõstmisega tegelema. Näiteks mõni enda valdkonna parimatest raamatutest ja muudest õppematerjalidest võib paari aastaga juba kümneid tuhandeid tagasi tuua, ise sain enda karjääris mitmeid selliseid investeeringuid tehtud. Sellist tootlust juba passiivselt ei saa. Otsidagi välja enda valdkonna parimad õppematerjalid ja igapäevaselt 1h enda oskusi arendada teeb juba mõne aastaga väga hea teenistusega spetsialistiks (kirjutasin sellest hiljuti pikemalt ka). Niimoodi saab enda teenistuse €2k, 3k, €5k või kõrgemalegi tõsta enda oskuseid targalt arendades. On vägagi võimalik enda teenistust kasvatada 20-40% aastas või rohkem mitme aasta jooksul, vaadake kasvõi Rahakrati ja Varatasku blogisid. Teenistuse tõusuga paraneb elukvaliteet oluliselt, on rohkem võimalusi ja valikuid elus ning tulevad investeerimise eesmärgid samuti palju kiiremini kätte. Ise sain just eelkõige tänu teenistuse tõstmisele finantsvabadusse juba 30 aastaselt.
Oled finantsvabaduse juba saavutanud, räägi enda muljeid selle kohta.
Rahalise vabaduse saavutamine on vastakaid muljeid toonud. Tegelikult inimesele ikka väga ei sobi passiivne olla, nii on mandumine kiire tulema, ise sai ka laisaks jäädud. Inimesel on ikkagi vaja tegutseda, õppida, areneda, saavutada asju. Investeerimisele kulus ajaliselt paar tundi päevas, liiga palju vaba aega jäi üle. Tegelikult teine point on isegi tähtsam, kui tööd tegema ei pea, siis sellist vaba aega on sul oluliselt rohkem, millal sul on energiat hobidega tegeleda, reisida, väljas käia, niisama ringi seigelda. Näiteks töö kõrvalt on enamus inimesel aega puhkuseks 4 nädalat vist? Ma ei tea, pole tööl käinud, suurusjärk on õige vist. Nüüd on sul põhimõtteliselt 1 kuu asemel vaba 12 kuud ja raha sisse toova tegevuse asemel on sul valida erinevate raha välja viivate tegevuste vahel. Enamus hobisid ja tegevusi pole siiski ju tasuta. Nii et kui tööl ei pea käima, siis kulud tegelikult tõusevad vähemalt 2-3 korda! Ja seegi tundub väga kokkuhoidlik elamine. Tulevikus sissetulekud jätkavad meil ka kasvu ja niimoodi tundubki, et päriselt jalgade seinale viskamiseks on ikkagi miljonit, pigem vähemalt kahte, vaja, et sellise USA turu 3% divikatootluse juures jääks veel üle midagi reinvesteerida ka. Pole mõtet ühisrahastuse hea aja tootluse pika jätkumisega arvestada enda tuleviku planeerimisel. Õnneks polegi seda mõtet eesmärgiks võtta, viskab mingi aja peale kopa ette kui eneseteostust pole. Pigem sihtidagi lihtsalt väiksema koormusega töötamist, et näiteks lisaks 2 päeva kulud nädalas katab passiivne tulu ära ja siis töötad keskmiselt 3 päeva nädalas. Nii saab parima mõlemast maailmast.
Investeerimine on Eestis järjest populaarsust kogumas. Kas 10 aasta pärast oleme oluliselt kaugemal kui täna või pühib järgmine majanduskriis kogu entusiasmi korraga minema ning tuleb kogukonna ülesehitamist uuesti alustada?
Olen eelmise buumiga näpud püsti Ameerika mägedel korralikult üles ja sealt siis kuristikku alla sõitnud, ega tol ajal väga investeerimise kohta algajad palju ei õppinud, polnud eestikeelseid materjalegi eriti. Kinnisvaramaaklerid ütlesid, et hinnad langeda ei saa ja tõmmatigi võimendus lakke ja sõidame! Aktsiate puhul oli tihti ka sama lugu. Pole ime, et kui pauk käis, siis tollased enda arust investeerimisgeeniused said kõik korralikult hambasse, mina kaasa arvatud. Tol ajal ju ei võetud investeeringuna ostetud tihti korterisse isegi üürilist, sest hinnad tõusid nii kiirelt. Praegu ikka loetakse ja õpitakse rohkem, ollakse riskidega paremini kursis ja pole sellist mulli ka siinkandis kusagil näha, mis peaks suure pauguga lõppema. Seekord oleks kindlasti väiksem mõju.
Madis Müüri blogi on investeerimismaastikul üks populaarsemaid ning mees kirjeldab seal ühtmoodi ausalt ja värvikalt nii õnnestumisi kui ka ebaõnnestumisi.
Väga cool lugu! Eriti meeldisid mulle muidugi need blogid, mida Pokkerinägu näidetena tõi.